Elvis Brauer – liigu ja kuula oma hinge!

Elvis Brauer (varasemalt Liivamägi) on Skillcable’ga olnud juba pikemat aega. Tema on ka üks vahvatest nägudest meie avalehel. Elvis tegeleb video- ja fotograafiaga ning on peamiselt tuntud Youtuuberina. Sotsiaalmeedia on tegelikult üks suur sotsiaalne ralli, mille taga peituvad palju sügavamad ja ilusamad hinged. Tahad teada, mis mõtted tiirlevad Elvise peas? Loe edasi..

Sa oled peamiselt tuntud Youtuuberina ja video inimesena. Eelnevalt oli sinu kanali nimi Elvis Alive aga hiljuti muutsid sa selle ümber “Viimane Vaatus”.. Mida need nimed sinu jaoks tähendavad ja kust selline muutus?

Elvis Alive peegeldab justkui elu ja Viimane Vaatus kõlab nagu selle vastand. Spektri teine ots… mida see tegelikult ei ole. Ilmselt selle tõttu on ka sinul see küsimus tekkinud ja inimesed on seda ka märganud.

Viimane Vaatus on olnud see kanal tegelikult lühikest aega. Selle jooksul ei ole sinna mul ka sisu loodud. See nimi ei kuva mingit uut suunda vaid hetkeline seisev staatus. Mul on vaja välja mõelda, et mis saab sellest kanalist edasi. Mis sorti sisu see pakkuma hakkama ning mis saab olema selle sõnum.

Elvis Alive sõnum oli, et ela ja seikle. Viimane Vaatus on nagu ajaraam, mille jooksul on vaja midagi ära teha. Mis see aga on, seda vastust otsin ma alles isegi. On mingid Youtube kanali välised asjad nii töö- kui ka eraelus, mida ma hetkel teen ja lahendan. Seni on asjad stand-by peal.

Eks nii on meie kõigi sisuloojatega, kes elus vähegi mingit kunstlikku perspektiivi endast välja kuvada ja pakkuda üritavad. Seisame aeg-ajalt vastamisi väljakutsega, kus peame peeglisse vaatama. Meil on erinevad karakterid ning rollid, keda me igapäev mängime. Väga-väga lihtne on jääda neid liialt uskuma.

Ennast saab defineerida erinevalt. Võid võtta, et sina oledki kõik need erinevad karakterid kokku. Või siis mõelda, et kes ja kus sina igas selles karakteris oled. Sa võid võtta neid karaktereid teatri ja mänguna või panna need ühte kokku iseendaga. Mõni võib leida, et oled mitmekülgne inimene. Teisele tundub, et oled puhta hull, kes ei tea, mida siin elus teha tahab. Ega endalgi nii, et üheti saan täpselt aru, mis siin elus teha tahan ja siis tekitab see jälle minus hoopis küsimusi.

Sa mainisid, et Elvis Alive kandis justkui sõnumit, et ela ja seikle. Mis oli selle sisu ja sõnumi taga täpsemalt?

Seal on tegelikult väga palju erinevaid sõnumeid. On inimesed, kellel on mind-to-mouth (mõttest-sõnadeni) suhe väga hea. Suudavad oma mõtted formuleerida näiteks viie realiseks luuletuseks nii, et kõik saavad tema mõttest aru. Siis on muusikud, kes suudavad teha 3 minutilise loo, millega räägivad ära terve oma eluloo. Mõtled, et täitsa lõpp, kuidas ta suudab nende poeetiliste lausetega kõik ära öelda. Minul seda oskust ei ole. Ma pigem räägin lühikese ajaga palju. Mul on neid sõnu, mida selle kanali kohta öelda, väga palju.

Ma arvan, et ei ole palju sisuloojaid, kes ütlevad oma video lõpus, et kui teil on oma ajaga midagi vähegi targemat teha siis unsubscribe. Pigem on see sisuloomine pidev tähelepanu kerjamine. Petaksin ennast kui ütleksin, et mul ei ole seda tähelepanuvajadust. Me oleme sotsiaalsed olevused, meil kõigil on. Aga ma teadvustan seda endale ja üritan sellega tegeleda.

Minu sisu eesmärk on näidata inimesele, et ärge tehke seda.. Muidugi tahan ma inimesi ka inspireerida. Kutsuda neid üles tegelema spordiga ja olema aktiivne. Panna neid tulema oma raamidest välja. Elu ei ole ainult kohustusliku sõidusuuna jälgimine. Ei ole ainult, et tuli punane ei lähe ja tuli roheline siis võib minna. Sa saad ise ka seda tuld kontrollida. Sa lihtsalt allud liialt sotsiaalsetele standartile. Minu üheks sõnumiks ja eesmärgiks on rebida inimesi sellest kastist välja.

Kuula natukene ka oma hinge. Kuula, mida sinu hing soovib ja ihaldab. Igapäeva elus on seda kerge kaotada ja hakata uskuma, et mina olengi mu töö või rahakoti sisu. Sa ei ole sinu auto või sinu riided. Sa võid teha tööd aga äkki su hing tahab laulda või reisida. Võib olla oled sa autmehaanik aga tahad hoopis kitarri mängida. Mida iganes sa teed elus töö, karjääri või sotsiaalse ralli mõttes ei pea olema see, mida sa teed oma vabal ajal.

Laienda oma silmaringi, reisi, avasta, kasvata tolerantsi ja ürita mõista. Armastus ei ole tunne, vaid mõistmine. Õpi erinevaid inimesi mõistma ja seeläbi olema parem armastaja. Õpi ennast vaatama läbi erinevate inimeste silmade enda ümber ja proovi end ka seeläbi defineerida.

Mis ma öelda tahan on see, et minu kanali eesmärk on inimesi inspireerida nii, et nad läheks ja teeks elus asju ning jätaks need videod üldse vaatamata. Ma üritan kanalist jätta välja oma personaalse arvamuse, sest see ei ole ei mulle, sulle ega maailmale oluline. Proovin jagada oma energiat ja teha seda teistele nakatavaks.

Sul oli enda videoblogi saade TV3-mes. Kuidas sa sinna sattusid ja miks Sind rohkem sealt ei näe?

See oli väga lihtne. Ühel päeval lihtsalt jalutasin, ostsin Kristiine Keskusest süüa ja helistab mulle üks mu hea sõber Frank Hendrikson ja ütleb, et näe vaata, äge reisitemaatiline videofilmikonkurss on… See oli just viimane kandideerimise päev. Juhtumisi mul seda materjali oli. Mul oli poolteist tundi aega, viskasin kiirelt kokku mingi video, kandideerisin siis filmikonkursile ja nädalake hiljem mulle kirjutati, et ju sa oled selle konkursi võitnud. Selle tulemusena oligi meil TV3-ga pooleaastane koostööleping eesmärgiga näidata inimestele telesaadete tootmise kulissitaguseid.  Edasi me seda enam ei tee sellel põhjusel, et see täitis oma eesmärgi ära. Uute liikumiste raamide jaoks, mis tol hetkel TV3-l plaanis olid polnud lihtsalt minu karakter sobilik. Väga lihtne 🙂 Näed TV3 videoblogi siit – https://tvplay.tv3.ee/elvise-vlog/

Instagrammis on muutunud Sinu perekonnanimi: vanasti olid Elvis Liivamägi, nüüd aga Elvis Brauer. Mida see muutus Sinu jaoks tähendab?

Ma vahetasin ametlikult oma nime ära – olen nüüd Elvis Brauer. Mõnes mõttes tähendab see minu jaoks seda, et “alustan puhtalt lehelt”. Ma tunnen, et “Liivamägi” on juba piisavalt võimalusi saanud. Kõik see sport, mis selle nime alt teinud olen, kandnud särki selle nimega Eesti riiki esindades, üle terve maailma laulnud riigi hümni ja seda nime uhkelt kandnud.

Selle nimevahetusega otsustasin esiteks pöörata austust oma emale, kuna Brauer on tema nimi. Oma ema olen ma eluaeg imetlenud. Ta on lihtsalt maapealne ingel ja müstiline olevus minu jaoks. Maa peal ei ole piisavalt sõnu selles keeles, mida mina oskan, et saaksin väljendada seda armastust, mida ma tunnen oma ema vastu. Meie mehed üldse arvame, et oleme mingid tugevad olevused siin maailmas, nagu  “kilp ja mõõk”, aga mina näen oma ema ja armastust selle jõuna ja võitlejana selle “kilbi ja mõõga” taga.

Teiseks oli see nimevahetus nii-öelda, et “Aitab sellest Liivamäest küll”. Vaatame, mis see Brauer siis nüüd teeb. Ma tegin hiljuti oma elus kannapöörde mingite asjadega ja selle jaoks ongi see uus tegelane. Olgu see siis kas uus karakter või olgu see siis tõelise enda leidmine, avastamine, kes võib-olla rändab natukene teisel suunal.

See nimevahetus oli ka selleks, et aidata nii endale kui ka teistele lühidalt selgeks teha, et midagi on nüüd teistmoodi. Palju asju on sellega seotud.

Sotsimeediast on näha, et sa reisid päris palju. Kui tihti sa keskmiselt aastas kuskile välimaale suundud? Mis väärtust kannab endas sinu jaoks reisimine?

Mul on endal selline väike reegel, et neli reisi aastas. Kodumaal on väga palju asju, mis mulle meeldivad aga reisima peab. Neli reisi on selline kindel miinimum, vahest rohkem. Ma ei ütleks, et see palju on. Mõni vend paneb koti selga ja reisib aastaid.

Miks neli? Kui ma siin kodumaal olen ja teen tööd ning seda sotsiaalset rallit kaasa, siis on väga lihtne ennast ära unustada. Kaod kergelt selle sisse ja aeg möödub märkamatult. Aeg on ainuke asi, mida sa kuidagi tagasi ei saa. Tahaks inimestele ka öelda, et palju õnne, kui te teenite palju raha aga loodan, et mõistate selle eest aega endale tagasi osta ei saa. Raha tuleb ja läheb, aega ei saa kuskilt tagasi. See neli nädalat reisimise aega peab mul olema. Võtta aega, et meenutada endale, kes ma olen, kus ma olen ning mida ma tahan.

Ma ei taha, et mu jututeemad keerleks ainult materiaalsete asjade ümber. Ma tahan, et oskaksin rääkida inimestega elulistel ja hingelistel teemadel. Oskaksin neid mõista ja nad oskaks ka mind mõista. Power of conversation (sõnade võim), mis paistab vaikselt kadumas olemas. Rohkem istume näod telefonis ja uuendame oma Instagrami pidevalt. Ma olen sotsiaalmeedia inimene, aga mul ei ole probleemi tunnistada, et ma vihkan, mida see inimestega teeb. Minu endaga kaasaarvatud. Kuna ma sotsiaalmeedia ja videodega palju tegelen, siis pean nägema ka rohkem vaeva, et end sellest ravida. Lähengi näiteks Kuubale, kus netti ega midagi ei ole.

Lisaks reisimise tegeled sa ka tõsiselt palju spordiga. Kas on see sinu eluviis või ajad sa taga mingit kindlalt eesmärki?

Jah, eks see on suurel määral mõlemad. Eluviis on see kindlasti. Ma olen alati seda väitnud ja väidan ka edaspidi – sport on parim hobi. Inimene on loodud liikuma. Kõik on loodud liikuma. Isegi kui sa seisad siis tuul puhub ja vesi voolab. Lill õitseb ja närtsib, selleks, et jälle õitseda.  Sa pead olema liikumises ja sport on minu jaoks see liikumine.

Ma ei ole usklik, aga ma olen looduse usku inimene. Ehk see, kuidas meile loodus mingeid vastuseid annab, on minu jaoks hästi oluline. Inimene oli loodud liikuma, reisima, rändama ja hingama. Sport on sulle vajalik.

Teine põhjus on see, et see on mulle hästi kõva teraapia. Sotsiaalmeediaga tegelemine sööb tegelikult ka sinu hinge seest. Seal on palju kriitikat ja sult oodatakse, et oled mingi kuvand. Ma tean, et mul on hästi palju energiat aga ma pean selle energia kõik ka kuskile suunama. See energia on justkui piim külmkapis, kaua seisab siis läheb halvaks. See energia võib teha väga palju head, kui ma seda õigesti kasutan. Aga ka väga palju halba kui seda endas hoian. Täpselt samamoodi võivad olla ühel superkangelasel ja pahalasel täpselt samad iseloomu omadused – järjekindlus, sihikindlus, ettevõttlikus. Saad otsustada, kas teha nendega väga palju head või väga palju halba.  

Mul on täpselt see, et ma tean, et kui ma tegelen endaga, siis ma suudan sellega teha väga palju head. Aga samas ma tean, et kui ma sellega ei tegele, siis energia läheb halvaks. Siis mul on võime kiiresti asju hävitada, sildu põletada ja inimestele haiget teha. Ja seda ma üritan vältida. Tahan parandada ja ehitada selle asemel, et lõhkuda.

Spordi puhul on ka see hea, et mulle on mingid väiksed füüsilised eeldused selles ka antud. Ürgajal oleks ma ilmselt võinud oma kehaehituse ja disaini poolest olla kütt. Ma olen selline vastupidav tegelane.

Palju treenides tekib tahest-tahtmata mingi hetk isu ka võistlustele minna. Siis tekivad juba väikesed eesmärgid ka. Võistlustel näed ka palju samasuguseid inimesi. Positiivset energiat, hingamist ja meditatsiooni. See on täiesti müstika, mis see sinu ajukeemiaga teeb. See ravib su terviks. Mis siin salata, et mul ka need nii öelda erinevad häired. Ärevus ja tähelepanuhäire. Spordiga tegelemine aitab seda ravida ja sellega toime tulla. Mulle meeldib, kuidas sport mulle mõjub.

Võistelda on tore aga see ei tähenda, et mina kunagi oma võidu või kaotusega kedagi kehvemasse olukorda üritaks panna. Võidu eesmärk ei seisne selles, et minu staatus on nüüd kõrgem kui sinul või, et ma nüüd oleks seetõttu kellegist parem. Respect igaühele, kes võistleb ja saab just iseendast jagu.

Oled juba palju rääkinud elust ja elamisest. Kuidas sa üldse kirjeldaksid elu läbi kolme märksõna?

Ainult kolm märksõna, see on päris raamidesse surutud. Aga ma arvan, et mulle piisab tegelikult isegi ühest. Ma arvan, et elu on ennekõike võimalus. Ma võin öelda veel labasamaid variante ka, et elu on mäng või siis teater ja seiklus. Ma võiks igasse sõnasse ka sügavuti sisse minna aga kui need kõik nüüd kokku panna, siis elu on minu jaoks pigem võimalus kõike teha.  

Mis on aga sinu jaoks hirm? Kardad sa ka midagi?

Jah, irooniline oleks öelda, et ei karda. Koguaeg kardan midagi. Ma võiks sinna nii sisse minna, et öelda, et iga liigutus, mida ma teen, tuleneb hirmust. Sa kardad midagi mitte teha või millegist ilma jääda. Hirmust mitte seda teha sa aga teed seda.

Inimesed näiteks vaatavad, et ma hüppan kuskilt kõrgelt vette ja küsivad, kas ma kõrgust ei kardagi. Vastupidi, väga kardan. Ja ma ei ole sellest hirmust ka üle saanud. Ma ei taha sellele hirmule järgi anda ja siis ma muutkui hüppan. See tunne on ülim, kui suudad oma hirmule otsa vaadata ja temaga vastamisi seista.

On okei karta, aga teadvusta seda endale. Mine oma hirmu sisse ja vaata seda. Mõista, mis see sinu hirm täpselt on, mida sa ikkagi täpselt kardad. Ära põgene oma hirmude eest. Alles siis saad aru, mis see täpselt on ja mida see sinuga teeb. Nii õpid ka oma hirmudega tegelema. Hirmust jagu saamine on ekstaas, eufooria, vabadus ja elamise tunne. See on ka täiesti sõltuvust tekitav.

Ma kardan väga paljusid asju aga mulle meeldib karta. Hirm sunnib mind asju tegema. Meil kõigil on ju surmahirm, mille tõttu me elus paljut saavutada ka üritame. Üritame seetõttu elada ka justkui surematut elu. Osta uhkemaid asju, teha end ilusamaks, opereerida end nooremaks. Peaksid proovima end kõrvalt vaadata ja mõtlema, et kui ükshetk on aeg minna, siis mis tegelikult loeb. What makes the difference?

Ma vaatan ka enesetappu hoopis teise pilguga. Inimesed leiavad, et nad ei saanud hakkama. Mina näen seda nii, et nad on suutnud saada üle inimeste ühest kõige suuremast hirmust üldse. Kui sa suudad surmale otse vaadata, siis elad elu hoopis teisiti. Oletame, et saaksid teada, et sul on jäänud elada ainult aasta. Ilmselt muudaksid oma elus juba homme päris paljusid asju.

Millegi pärast ei suuda me endale seda teadvustada, et meie aeg on piiratud. Sa ei suuda surmaga sõbraks saada, rahu teha ning seetõttu proovime me elada seda nn “surematut elu”. Ilma surmata poleks ka elul väärtust. Sa ei tea, mis on rõõm kui sa ei ole tundnud kurbust. See ongi tsükkel, mis käib üles alla. Selleks, et tunda üht, pead sa tundma teist. Nagu ma enne ütlesin – lill õitseb ja närtsib. Ta närtsib, et sa ei võtaks teda iseenesest mõistetavalt ning hindaksid seda, kui ta õitseb.

Mis sind elus inspireerib? Mis on sinu inspiratsiooni allikateks?

Hea küsimus, jällegi väga raske küsimus. Ma leian, et tegelikult minu üks suurimaid inspiratsiooni allikaid ongi just hirm. See sama surmahirm. Mr.Nobody’s oli sees lause, et ma ei karda surra, vaid ma kardan, et ma pole piisavalt elanud. Inspiratsioon on justkui miski, mis paneb sind asju tegema, liigutama. Hirm midagi kaotada või millestki ilma jääda täpselt seda teebki. Kohati on see ka võitlus, mida sa ei saa kunagi võita.

On ka lihtsamaid asju, mis inspireerivad. Näiteks teised inimesed. Kui mina olen kedagi tänu oma videodele inspireerinud oma elus midagi muutma, siis see inspireerib omakorda mind.

Loodus on ka minu jaoks inspireeriv. Mulle meeldib kuidas asjad looduses toimivad. Lill õitseb ja kasvab, vesi ja tuul liiguvad. Loodusel on omad reeglid ning just need looduse reeglid annavad mulle minu elus palju vastuseid.

Kõige rohkem ajab mind aga ikkagi uksest välja asju tegema teadmine, et aeg on piiratud! Nagu ma eelnevalt mainisin, siis elu on minu jaoks võimalus. Mitte võistlus. Ja ma tahan seda võimalust kasutada, kogeda. Näha värve, tunda armastust ja kurbust, pidada maha reaalseid vestlusi ja mõista inimesi enda ümber. See on minu inspiratsioon.

Open mic – mida soovitaksid meie lugejatele?

Mul oln kaks soovitust. Esimene on see, et mida iganes te teete – tehke sporti! Tehke mingit sorti füüsilist asja, intensiivsemat liikumist. Hinga rohkem ja liigu rohkem. Siin majade vahel vaatab meil alati kuskilt sein vastu. Mine kuskile, kus sinu silmapiiri ei takista miski. Kuskile, kus on sul ruumi. Kasuta oma käsi ja jalgu selleks, milleks on need sulle tegelikult antud. Me istume pidevalt ja ei kasuta neid, või siis kasutame valedel eesmärkidel. Sul on jalad, et liikuda. Silmad, et näha maailma enda ümber.

Teine asi, mida ma soovitaks on, et teadvusta ja tunneta iseennast. Kes sa oled ja mida sa siin teed. Tänapäeva tehnoloogia maailmas, kus meil on kõik need masinad ja telefonid, on see vahest väga keeruline. Tee neid asju, mida sa tegelikult tahaksid teha ja ära ürita pidevalt mingeid norme jälgida. Ära suru oma soove ja mõtteid maha. Viska see telefon nurka või hoopis helista vanale sõbrale. Mine tantsutrenni. Ära lükka edasi seda kitarri õppimist. Mine reisi, matka, käi vanavanematel külas, saa kokku vana sõbraga. Ära veena iseennast välja asjadest, mida sa tegelikult teha tahad! Sinu aju ja loodus annavad sulle õiged mõtted. Sinu teadvus aga peab tegema selle otsuse neid ka teha.

Elvis on liitunud ka Skillcable platvormiga, mille eesmärk on muuta lisaks kõigile teistele ka meie video- ja fotograafe turul märgatavaks. Soovi korral saad seal ka Elvisega ühendust võtta.

Elvise portfoolio

Loe ka meie varasemaid postitusi!  EKA tudeng ja tulevane animaator Mari Kask, jumestuskunstnik Liina Meow, käsitööline Kersti Habakukk ja Bourbon Sugari artist Grigori Rõžuk.

2 thoughts on “Elvis Brauer – liigu ja kuula oma hinge!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *