kaupo

Bourbon Sugar trummar Kaupo Saar

Kaupo Saar on tuntud Eesti bändi Bourbon Sugar trummar, kuid see ei ole ainuke asi, millega see meest tegeleb! Lisaks jaksab ta veel olla õpetaja rollis ja on ka Nike treener. Skillcable istus Kaupoga maha, et uurida, milline on olnud tema teekond muusikuna, milline muusik üldse Kaupo on ning millega lisaks ta veel tegeleb. 

Kaupo – milline on sinu muusiku teekond välja näinud? Kui nüüd alustada täitsa sellest esimesest hetkest, kui tundsid, et muusika on sinu jaoks.

See teekond on tegelikult olnud läbi kivide ja kändude. Rõõmus, aga raske. Niisugune ilus pusle, mis kunagi otsa ei saa. Lõputu teekond väga-väga õnnelikuna.

Minu muusiku teekond sai alguse tegelikult natuke traagiliselt. Vanaisa mängis kunagi akordioni ja oli akordionimeister. Tema soov oli panna ka ikka oma lapselapsed pille mängima. Ma olin tol ajal meie peres ilmselt ainuke, kellel oli musikaalset huvi ja lustlikkust. Mul oli ainukesena ka seda püsivust pilli taga olla, kuigi akordion mulle tegelikult ei meeldinud. Õppisin seda Kuressaare muusikakoolis 2-3 aastat, kuni minu õpetaja meie hulgast raske haiguse tõttu lahkus. Peale seda oli mul uus õpetaja, kuid me lihtsalt ei klappinud. Tundsin, et ainuke võimalus sel hetkel oli edasi minna õppima löökpille ning nii minust trummar saigi. Mulle väga meeldis, aga samas läks see teekond ka kiirelt raskeks. Õpetajal tekkisid probleemid alkoholismiga ning seetõttu jäin ka temast ilma.

Nüüdseks on sellest möödas juba 18 aastat ning tagasi vaadates peab tõdema, et mu teele tuli ette ikka palju takistusi. Oleme nalja ka visanud, et äkki ma olin lihtsalt nii halb õppija, et üks õpetaja suri, teine hakkas jooma ja kolmandal viskasin lihtsalt kopa ette. Tegelikult olen peale muusika ka muid valdkondi proovinud, aga saan panna täna käe õnnelikult südamele ja öelda, et tunnen, et olen elukutseline muusik. Mulle meeldib niimoodi elada. Kuigi see elu tundub nagu libe vaip, mis võib jalge alt ära kaduda. Aga samas seda ei ole siiamaani veel juhtunud ja ilmselt ei juhtu ka, kui sa teed neid asju, mida sa armastad.

Missuguse trummarina sa ennast kirjeldaksid?

Rock trummar kindlasti. Ma olen küll mänginud poppi, hip-hop’i ja muid erinevaid stiile. Ma küll ei ole varem niimoodi endale definitsiooni pannud, et mis trummar ma olen. Jažž trummariks ma end ei nimetaks, selle jätan tulevikku, äkki pensioniikka. Kui aga keegi nii küsib, nagu sina praegu, siis vastaks rock trummar.

Mis sind nende rock trummide juures kõige rohkem nagu tõmbab?

Mind tõmbab kõige rohkem ilmselt see energia. See jõud ja vabadus. Kogu see energia, mida saad endast seal välja elada ja anda. Ta on minu jaoks dünaamiline. Täpselt minu stiil.

Kes olid sinu lapsepõlve kangelased või eeskujud?

Limp Bizkit’ist oli näiteks John Otto üks vaieldamatuid lemmikuid. Just see tema energia ja erinev stiil – jažž, hip-hop, rock, need kruuvid. Ta suutis lood tööle panna nii, et need ei oleks igavad ega ettearvatavad. Dave Grohl ka kindlasti, Foo Fighters, mängis ka Nirvanas. Chad Smith, Red Hot Chilli Peppers. Travis Barker, Blink 182. Ja siis veel David Silveria Kornist, tema on selline rohkem metal. Enamus neist tegelikult on ikkagi selliseid jõulised ja kõrge nö muusika energiaga. Kindlasti oli see nimekiri lapsepõlves pikem. Rohkem nüüdseks sellised vanakoolimehi.

Kas ja kuidas sinu eeskujud ajapikku muutunud on?

Kindlasti on palju muutunud tänapäevaks. Need, keda nimetasin on muidugi ikka veel eeskujud. Olen neile truuks jäänud. Neid on pigem lihtsalt juurde tulnud. Isegi, kui nende rollid on muutunud. Ma pole neid kunagi võtnud kui lihtsalt trummareid, vaid kui muusikuid. Ma ennast ka ei pea lihtsalt trummariks, vaid ikka muusikuks. Ma ei tao lihtsalt mingit rütmi, vaid see on kunst ja looming omaette. Jah, nagu ütlesin, siis vanad lemmikud on alles. Nad on tulnud, et jääda. Keegi niisama lihtsalt minu “Wall of fame’i” ei saa ka.

Kui sa saaksid homme hommikul ärgates omada üht instrumendi või mõnda muud muusikalist oskust, mida sa siiani pole omandanud. Mida sa sooviksid?

Ma arvan, et klaverit. Kitarri ja bassi ma mõnes mõttes oskan juba praegu. Klaverit väga vähe. Iga kord, kui ma näen neid klahve, siis ma tahaks sinna minna mängima. See on alati olnud südamelähedane. Kui mul peaks selline ime soov olema, siis ma võtaksin selle.

Kuidas iseloomustaksid ennast 5-10 märksõnaga või lühilausetega?

Uuuh, raske. Kuidas ma saan öelda märksõnaga, et olen inimene, kellel on raske öelda ei? Märksõnaks ütleks siis vist Jah. Jah-mees. Tahtejõuga. Väsimatu.

Just ükspäeva mainis hea sõbranna minukohta huvitava iseloomustuse. Ma vaatan seda, teen sohki natukene. See vastab täpselt sellele küsimusele.

“Üks kõige suurema tahtejõuga inimesi, kelle jaoks “Ei” ei ole kunagi vastus ning kelle jaoks on olulisem tihtipeale rohkem anda, kui vastu saada. Muusik, treener, õpetaja.”

Kuidas sa kirjeldaksid oma loominugt?

Kontrollitud kaos.

Kust sa peamiselt inspiratsiooni ammutad oma loomingu jaoks?

Elust enesest tegelikult. Nii enda elust või teiste omadest. Sellest, mida tead. Kui enda seest on vahepeal raske mingeid asju leida, siis üritad näha, kuidas elu mõne teise inimese mätta otsast võib tunduda. Asjad, mis on kunagi juhtunud, toimuvad hetkel või võivad ka tulevikus juhtuda. Enamasti aga ikka sellest, mida tunned ja tead ning millest on vaja lahti saada.

Millega veel tegeled peale trummide ja löökpillide mängimisega?

Õpetan sedasama valdkonda ehk siis olen õpetaja. Kuressaares ja Tallinnas näiteks. Olen ka helirežissöör ja teen ka helindamisi. Kas siis tellimuse peale või mul on paar sellist bändi, sõbrad ja tuttavad, kellele heli teen. Väga erinevad kliendid, kunagi ei tea, kes järgmiseks tuleb.

Helindamine tähendab muidu helimeheks olemist. See tähendab, et panen kontserti ajal bändi laval põhimõtteliselt kõlama. Teen nii, et laval oleks kõigil hea esineda.

Lisaks sellele, olen tegelikult ka treener. Hetkel täpsemalt siis Nike treener – viin rühmatreeninguid läbi TalTech’is ja MyFitnessi klubides. Seda küll aga suhteliselt väikese koormusega. Peale selle ei jäägi päevas väga palju rohkem tunde üle. Üritan oma kahte maailma balansseerida. Kaasa teha nii muusikas kui ka siis n-ö mediteerida ja trenni teha.

Kuidas sa võrdleksid oma treeneri, õpetaja ja trummari rolle? Kaks neist on täiesti erinevad valdkonnadki tegelikult.

Samas ei ole ju. Igas rollis oled sa ju tegelikult andja. Need kõik on mõnes mõttes humanitaarsed. Sa oled kõigis nagu pigem ettenäitaja. Bändis tulevad ju kõik sinu rütmi järgi, pead arvestama teistega. Trennis sa näitad ette ja juhendad, tunnis õpetajana täpselt samamoodi üritad endast edasi anda. Palju andmist on igal juhul.

Tulles nüüd tagasi muusika juurde. Mis on sellised sinu lemmikud palad, mida mängida? Palad, mis kohe toovad naeratuse näole, kui neid mängid.

Sellega on see, et kui sa oled mingit lugu palju mänginud, siis see naeratus hajub ajapikku. See peab olema mingi lugu, mida ma ei ole ammu mänginud, aga tahaksin mängida. Raske valik. Kuigi ma mängin ikkagi enamik lugusid naeratus näol. Mulle lihtsalt meeldib mängida.

Praegu on ilmselt need uued lood, mida me Bourbon Sugar’iga mängime. Meil on hästi palju uut materjali ja energiat. Need on kõik sellised lood, mis on uued ja huvitavad ja toovad naeratuse näole. Eraldi ma midagi välja tuua hetkel ei oska.

On sul hommikusi, päevaseid või õhtuseid tavasid, kombeid, milleta sa elada ei saaks? Mis need on?

Ikka on. Hommikuti on mul kaks lemmikasja. Esmalt ärkan muidugi ilusti üles ja siis lähen trenni ning seejärel Kohvipausi. See on mu viimase aasta aja selline lemmik harjumus. See on minu hakkama saamise režiim. Muidugi siis tunduvad ka väga head ja erilised just vabad päevad, siis kui sa ei lähe trenni või kohvile. Siiamaani on see positiivne rutiin. Ma ei oleks kunagi arvanud, et minust saab hommikuinimene. Nüüd mulle aga meeldib see.

Õhtutest.. hmm.. Mulle tegelikult meeldiks, kui mul oleks selline rutiin, et peale 11 õhtu enam midagi ei toimu. Saaksin minna lihtsalt puhkama. Tihti need päevad venivad aga pikaks. 24h on ikka liiga vähe ööpäevas. Pole midagi teha, tuleb lihtsalt kiiremini magada.

Aga kas sul on kombeid või tavasid enne Bourbon Sugari ‘ga lavale astumist esinemist? Midagi, mida teed enne, kui oma trummide taha maha istud.

Võimlemine. Väike nali, väike naps. Lihtsalt, et tunda ennast vabalt, ilma pingeta. Vahel on seda lihtsam teha, vahel raskem. Raskem siis, kui on tehnilised probleemid. Minu instrumendi ja valdkonna juures võib neid ikka tekkida. Ühesõnaga proovin end enne tunda võimalikult hästi ja mugavalt. Olla seltskonnaga ja teha nalja. Valmistan keha ette pingutuseks.

Mis sulle Live esinemiste juures kõige rohkem meeldib?

See kisa ikka, mis tuleb rahvast siis, kui sa laval oled. See, kui sa näed ära selle hetke, kui laval tekib oma nn moment. Vaatad oma bändikaaslasi ja sa näed, et keegi on täiega omas maailmas, kuigi samas on bänd omadega üks. Siis võib sealt tulla täiesti epic Rock and Roll moment. Paneb näiteks retsi solo maha. Sul jääb lihtsalt endal ka täiesti suu lahti ja vaatad. Isegi kui sa tead inimesi kaua, neid üllatusi tuleb. Üllatused võivad vahest ebameeldivad ka olla, aga nad on ikkagi unikaalsed.

Need erilised hetked, kisa ja melu – see meeldib kõige rohkem.

Kas esinemise juures on ka midagi, mis sulle ei meeldi?

Jaaa… ootamine. Ootad ja ootad oma järjekorda. Halb organiseerimine ka ei meeldi. Midagi muud nagu ei ole. Kunagi ammu oleks saanud ka vastata, et lavahirm aga seda ka enam ei ole. Harjud ära. Samas, see tuleb ka vahest tagasi. Siis kui teed midagi väga suurt ja esmakordset ning see on sinu jaoks ka väga tähtis. Tuleb näiteks Tõnis Mägi ja ütleb sulle, et kõik on hästi ja täiega hästi paned, siis oled viuhhh. Kõik on jälle hästi. Isegi on hea, kui närv on ja vaikselt sind kõditab. Muidu sa võib olla ei anna endast kõike või ei võta seda piisavalt tõsiselt.

Veel natukene kontsertidest ja esinemistest rääkides, siis mis on teie nõudmised Green Room’i suhtes? Mida sooviksite seal tavaliselt näha?

Minevikus ei ole me veel olnud väga positsioonis suuremaid nõudmisi esitada, kuid olen selle peale mõelnud küll, sest nüüd hakkavad meil need võimalused tekkima. Kui ma mõtlen asjade peale, mida ma olen teiste Green Room’ides näinud, siis seal ei ole mitte midagi väga põnevat olnud. Keegi ei võta neid raidereid tõsiselt. Ma olen näinud, et sinna pannakse veidraid asju kirja nagu vutimunad, süütud naised või sebrad. Neid kunagi muidugi ei saa 😀

Mille järgi sa oma trummipulki valid?

Puhtalt loo järgi. Oleneb, mida ma mängin seal loos. Dünaamika. Oleneb, kas ta peab olema valjem või vaiksem lugu, mis efekti on mul vaja luua jne. Näiteks, AC/DC “Highway to Hell” – seda mängin ikka jämedama pulgaga. Ballaadi mängin kas peenemate pulkade, bambuste, harjade või nuiadega. Oleneb, mida lugu vajab, selle valin.

Vahel on olukordi, kus pulgakott jääb lihtsalt maha ning sul ongi üks paar pulki. Siis pole muud teha, kui tuleb välja nuputada, kuidas mängida. Ja no tavaliselt saab ikka hakkama, kui leidlik olla. Sellistes olukordades tegelikult avastadki oma andekuse või leidlikuse.

Open mic – mida soovitaksid lugejatele?

Olla avatud ja proovida hästi palju erinevaid asju!

Selline lühikene soovitus. Minu jaoks on see toiminud. Ma olen oma elus proovinud palju erinevaid tegevusi. Ma pole veel kolmkümmendki ja enda arvates on palju tehtud. Nii sa leiadki oma tee, need mis sulle meeldivad ja huvi pakuvad ning milles sa ka hea oled. Ma olen näinud palju inimesi, kes tegelikult ei tee seda, mis neile meeldib. Ma olen ise ka seda teinud. See on kõige suurem õnn üldse, kui leiad need asjad, mis hoiavad sind õnnelikuna ning annavad sulle väärtust ja tähendust. Kui sind veel ajapikku selle eest tunnustatakse ka, oeh, suurim õnn!

Bourbon Sugar portfoolio

Bourboun Sugar on liitunud ka Skillcable platvormiga. Leiad tema portfooliost infot nende tegemiste kohta ja ka lingid nende sotsiaalmeediale.

Loe ka varasemaid postitusi

Inimesed platformil
Mirell

Bourbon Sugar trummar Kaupo Saar

Kaupo Saar on tuntud Eesti bändi Bourbon Sugar trummar, kuid see ei ole ainuke asi, millega see meest tegeleb! Lisaks jaksab ta veel olla õpetaja rollis ja on ka Nike treener. Skillcable istus Kaupoga maha, et uurida, milline on olnud tema teekond muusikuna, milline muusik üldse Kaupo on ning millega lisaks ta veel tegeleb. 

Read More »
Inimesed platformil
Mirell

Heliteraapia Merkaba Soundhealing’uga – hingele pai!

Skillcable sai aprillis kutse kogema Merkaba Soundhealingu läbiviidavat heliteraapiat. Ilma igasuguse varasema kokkupuuteta, avatud meele ja huviga me sinna ka kohale läksime. Vestlesime ka Merkaba Soundhealingu taga olevate Simo ja Artjomiga heliteraapia teemadel. Mis on heliteraapia? Kelle see on ja miks minna? Kuidas ja miks helid meid mõjutavad?

Read More »
Uudised
Mirell

MELT Innovatsioonifoorum 2019

Foto: Martin Dremljuga 9.aprill 2019 leidis Kultuurikatlas aset MELT innovatsioonifoorum. Olime Skillcable’t esindamas Showcase alal, kus sai tutvuda erinevate Eesti start-up’idega. Konverentsi läbivaks küsimuseks oli

Read More »

Share this post

Share on facebook
Share on google
Share on twitter
Share on linkedin
Share on pinterest
Share on print
Share on email